sügis käes

Tuli tahtmine lugeda bloggisid ja kuna midagi uut huvitavat ma ei näinud, siis nägin palki oma silmas:)

Hommikukohv joodud ja laps pudruga kokku määritud võiks alustada millegi tähtsa ja olulise tegemist. Täna pole mind veel tabanud suurte ja tähtsate asjade korda saatmise tunne, seega jätan tähtsad ja suured asjad sinnapaika ja tegelen nn rutiiniga.

Vaatan välja ilm tundub ilus, aga kindlasti on see petlik, niikui nina välja pistan puhub tuul juuksed peast. Täna hommikul oli mõnes kohas lumi maas. Lahe. Peab minema autokumme vahetama (see ei kuulu lahedate asjade hulka vaid vajalike).

Kripeldav asi

Maailm on väike ja selle tõestuseks on tõsiasi, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi keda sina tunned ja siis suheldes selgub tihti tõde kellestki keda tunned või arvad tundvat.

Selgus tõde kellestki, keda arvasin teadvat:) Nimelt sõbra kaotus jumalale. Minu lapsepõlve sõbrants Anne ei ole mitte Eestimaal nunn või mõne ususekti truualandlik jünger, vaid hoopis pereinimene Rootsis. Ja kui aus olla on mul väga-väga hea meel sellest teadmisest. Naljaks justkui pisiasi ning miks peaks mulle kordaminema, millega ta nüüd tegeleb. Aga näe läheb vägagi korda ja olen rõõmus, et ta elab endale ja oma perele, mitte aga Jumalale. Kuigi jah, mu arusaam jumalast on ka veidi muutunud ajas ning usun, et Ta võib olemas olla. Usun siiski enam sellesse, et inimene on oma saatuse sepp

Leidsin ühe lemmikloo ja ei saa seda jätta niisama

meie maja